Sügisene meriforelli püük kalavõrguga Saaremaal.
Juba 8 aastat on nüüdseks käidud sügisest kevadeni Saaremaal meriforelli püüdmas. Alguses sai kõvasti nullitatud spinninguga ja aja möödudes soetatud ka esimene käsitsi rakendatud kalavõrk. Võrgupüüki alustades sai endale ise meisterdatud märklipud ja ankruteks olid kivid nööriga. Ei osanud midagi arvata tuultest, võrgupüügi kohtadest rääkimata. Ega keegi sulle oma häid püügikohti ju reetma hakka. Nähes mõnda kalameest võrgukastiga ja küsid, kas kala ka tuleb, saad ikka ja jälle vastuse: “Ma alles esimest korda see aasta”.
Seni on mul parimaks saagiks jäänud nelja aasta tagune võrgupüük sügisel, kus õnnestus saada kaks meriforelli – üks vikerforell ning mõned lestad. Suurim meriforell kaalus vast 4 kilo kanti ja oli kinni võrgus ainult hammastega.
Asume nüüd loo juurde, mis juhtus mõni nädal tagasi Saares. Sai nagu ikka neljapäeva pärastlõunal Tallinnast autoga uhama hakatud ja õhtul pimedas Saarde jõutud. Maja kütte seatud, sai veidi ilmateadet vaadatud, kagutuul 8m/s, järgmisel päeval pidi tuul tõusma 11 meetrini sekundis. Merevesi oli veidi üle 6 kraadi, ööseks lubas ilmateade kerget miinust. Tuule suund ei olnud kiita, kuid sooja vee ja maatuule kooslusel lootsin, et ehk lööb vee veidi jahedamaks ja punase randa luusima. Õhtul kümne paiku enne sauna sai otsustatud, et paneme ikka võrgu ka sisse.
Läksime siis hommikul võrku nõudma. Kuna sügisesed saagid polnud seni kiita olnud, siis ei vaevunud ma isegi võrgukasti kaasa võtma. Võtsin kalavõrgu otsast kinni ja hakkasin vaikselt kontrollima. Umbes 6-7 meetri peal tundsin esimest jonksatust läbi võrgu ja sain kohe aru, et punane on võrgus sees. Liikusin edasi ja nägin umbes võrgu keskel hõbedast külge keeramas. Hasart oli suur! Esimene punane see sügis. Sain vast neli või viis sammu teha ja võrk hakkas kolmnurgas kalda poole sööstma.
Mõtlesin peas, mis nüüd siis, kas hüljes võrgus sees, himustab mu merikat? Nüüd jään sellest ühestki kalast ilma. Järgmine hetk , kui võrk oli juba vähemalt 6-7 meetrit kalda poole ujunud, rauges ”hülge jõud” ja sellel hetkel nägin ma kala kogupikkuses ära. Tööle hakkas adrenaliin koos ellujäämis instinktidega. Jooksin hooga läbi vee kala poole ja kui kohale jõudsin, siis nägin, et lõhe oli ainult veidi hammastega võrgus kinni. Kahva ka polnud, see ju vedeles garaažis. Üritasin kalale võrku ümber keerutada, kuid sain peagi aru, et see on lootusetu üritus. Kala oli nii suur ja rahmeldas hoogsalt. Katsu sa talle see 1,2m sügav kalavõrk seal ümber mässida.
Väiksemate kalade puhul on saanud turjalt kinni haarata, aga selle kala selg oli selle jaoks liiga lai. Lõpuste taha ei suutnud näppe saada. Kuna neopreenist kindad olid käes, siis mõtlesin, et ah mis seal ikka, panen käe suhu ja proovin sealt haarata. Edasi sain kätte juba saba juurest, tõstsin kala veest välja ja surusin rinna peale. Hoides ühe käega peast ja teisega sabast. Järgmisel hetkel nagu valatult oli sõber Juss võrguvanniga kohal. ”Jess, paneme ta kasti ja lähme kaldale” oli järgmine mõte. Üritasime, mis me üritasime, peale paari korda oli selge, et ei see kala vanni mahu, kala rabeles raevukalt ja nii mõnigi hetk oli tunne, et nüüd lipsab veel minema.
Ütlesin Jussile, et ok, võtame kala koos võrguga ja lähme kaldale ära, ei hakka siin vees maadlema, jääme tast veel nii ilma ka. Saime kala kuidagimoodi kasti kohale paindesse keeratud ja võtsime suuna kalda poole. Juhan hoidis sabast, mina pea poolt, nii me ta kaldale saime….
Kaldale jõudes kaalusime ka kala, kaal näitas 10,6kg. Pikkus jäi kahjuks mõõtmata, aga eks ta üle meetri kindlasti oli!!
Vabandan oma hirmsa naeru ja ühe ropu sõna pärast :).
Sügisene lõhe võrguga Saaremaalt. Kaal 10,6kg.
